Miks üksi on raske säilitada – isegi pärast edukat kaalulangust

Enamik kaalulangetuse lugusid räägib algusest ja tulemusest. Väga vähesed räägivad sellest, mis juhtub pärast, kui tugi kaob ja eeldatakse, et inimene peaks nüüd „ise hakkama saama“.

See ei ole haruldane olukord. See on tüüpiline järgmine etapp pärast edukat, kuid pingutuspõhist kaalulangust.

See artikkel ei räägi algusest. See räägib sellest hetkest, kus teadmised on olemas, kogemus on olemas, aga püsivus ei ole veel tekkinud.

(Kui sa oled pigem faasis, kus alustamine ise on raske, alusta enne siit: „Miks enamik inimesi katkestab kaalulangetuse juba esimese 2 kuu jooksul“. Kui oled kogenud edu, mis ei püsi, on loogiline vahepeatus ka: „Kuidas jõutakse eesmärgini… ja miks sealt sageli tagasi tullakse“.)

Probleem ei ole teadmistes ega „tahtejõus“

Teaduspõhiselt tuleb üks asi kohe paika panna.

Probleem ei ole teadmiste puudumises ega ka motivatsiooni „puudumises“, vaid selles, et motivatsiooni ei toetata enam.

Enesemääratlemise teooria (Self-Determination Theory – SDT) järgi ei ole motivatsioon püsiv isikuomadus. Motivatsioon on keskkonnatundlik. Seda saab toetada või õõnestada.

Väga paljud inimesed jõuavad kaalulangetuse eesmärgini tugeva välise struktuuri abil: reeglid, piirangud, selge plaan, tihe tugi. Kui eesmärk on saavutatud, eeldatakse sageli, et inimene peaks nüüd „ise hakkama saama“.

Aga just siin hakkab süsteem lagunema.

Miks kaal hakkab pärast edu tagasi tulema

1) Väliselt toetatud motivatsioon kaob koos toega

SDT eristab motivatsiooni vorme. Pingutuspõhine kaalulangus tugineb sageli välisele kontrollile: reeglid, keelud, eesmärgid, mõõdikud.

See võib toimida tulemuse saavutamiseks. Aga kui see tugi eemaldub enne, kui motivatsioon on liikunud sisemisemasse ja autonoomsemasse faasi, siis motivatsioon hääbub.

See ei ole iseloomuprobleem. See on psühholoogiline paratamatus.

2) Oskused ei ole veel automatiseerunud

„Ma tean, mida teha“ ei tähenda sama, mis „ma oskan seda teha igas olukorras“.

Kui inimene ei ole õppinud:

• kuidas taastada rütmi pärast halba nädalat,
• kuidas süüa paindlikult ilma äärmusteta,
• kuidas kohandada käitumist väsimuse ja stressi ajal,

siis iga katkestus tundub liiga suur ja kaal hakkab vaikselt tagasi tulema.

Just seetõttu kogevad paljud, et kaal seisab või tõuseb, kuigi „tehakse kõike õigesti“: loe siit.

3) Psühholoogilised põhivajadused jäävad rahuldamata

SDT järgi vajab püsiv käitumine kolme põhivajaduse toetust:

• autonoomia – tunne, et ma saan ise valida ja kohandada
• kompetentsus – tunne, et ma saan hakkama ka ebamugavates olukordades
• seotus – tunne, et ma ei ole üksi

Kui kaalulangus on olnud projekt, mitte õppeprotsess, jäävad need vajadused sageli rahuldamata. Pärast edu hakkab süsteem lagunema. Just siin muutub kaalu säilitamine pärast kaalulangust kõige keerulisemaks.

Miks mentorlus katkestatakse liiga vara

Siin on koht, mida räägitakse harva, aga mida inimesed kogevad väga sageli.

Mentorlust ei katkestata enamasti sellepärast, et inimene ei vajaks seda, vaid sellepärast, et arvatakse: „Ma ju tean juba, mida teha.“

Praktikas tähendab see, et tugi eemaldub faasis, kus teadmised on olemas, aga oskused ei ole veel kinnistunud.

Ja siis jääb inimene üksi keskkonda, mis:

• ei toeta liikumist,
• normaliseerib kehva toitumist,
• naeruvääristab järjepidevust,
• ütleb: „Miks sa seal (jõusaalis) käid, sa oled juba ju vormis“

SDT vaates on see kriitiline hetk: kaob seotus, ja koos sellega ka motivatsiooni tugi.

See ei ole laiskus. See ei ole nõrkus. See on toetuse järsk kadumine.

Mida tähendab „õppida lendama“ päriselt

„Lendamine“ ei tähenda, et inimene teeb kõike ideaalselt.

See tähendab, et inimene:

• oskab taastada rütmi pärast ebaõnnestumist,
• oskab süüa „valesti“ ilma, et kõik laguneks,
• oskab püsida ka keskkonnas, mis ei toeta.

Need oskused ei teki teadmisest. Need tekivad piisavalt pika toetatud perioodi jooksul.

Seepärast on oluline normaliseerida:

mentorluses ei käida „liiga kaua“ – mentorluses käiakse seni, kuni inimene suudab püsida ka ilma ideaalse keskkonnata.

Ilma häbita. Ilma õigustamiseta. Ilma võrdluseta teistega.

„Aga kui kaua siis?“ – aus vastus, mida harva öeldakse

See on üks sagedasemaid küsimusi, mida inimesed küsivad pärast edukat kaalulangust:

„Kui kaua ma peaksin tuge vajama?“

Teaduspõhine vastus ei ole „X kuud“ ega „kuni kaal püsib“. Vastus on midagi muud.

Tugi on vajalik seni, kuni inimesel on olemas toimiv asendus keskkonnale, mis teda varem tagasi tõmbas.

Mõnel inimesel tekib see keskkond loomulikult: sõbrad liiguvad, peres süüakse normaalselt, liikumine on osa elust.

Aga väga paljudel – eriti 50+ vanuses – sellist keskkonda lihtsalt ei ole.

Kui inimene lõpetab toe olukorras, kus tema ümber olev elu:

• ei toeta liikumist,
• normaliseerib kehva toitumist,
• naeruvääristab järjepidevust,

siis ei ole küsimus „kas ta oskab“, vaid millega see keskkond asendatakse. Just siin muutub kaalu säilitamine pärast kaalulangust kõige keerulisemaks.

Sellepärast ei ole õige küsimus: „Kui kaua ma käin mentorluses?“

Õige küsimus on:

„Kas mul on juba olemas elu, mis hoiab mind ka siis, kui keegi ei vaata ega küsi?“

Kui vastus on „ei“, siis ei ole mentorluse jätkamine nõrkus. See on realistlik ja teaduspõhine otsus.

Millal tugi on teaduspõhiselt mõistlik

Tugi ei ole kõigile. Ja see on okei.

Tugi on mõistlik siis, kui inimene:

• ei otsi enam „uut nippi“,
• on valmis õppima püsivust, mitte kiirust,
• vajab keskkonda, mis toetab autonoomiat, kompetentsust ja seotust.

Kui see kirjeldus sobib, võivad järgmised sammud olla asjakohased:

• Rahulik algus 50+
• Kaalulangus 50+ (10×)
• Kaalulangus 50+ Kiire (10×)

KKK (FAQ)