Minu teekond

  1. 1988
    Sündisin maapiirkonnas. Ema kasvatas mind ja mu nooremaid vendi üksi, suurim toetaja oli vanaema. Raha ja mugavusi ei olnud — vastutus tuli võtta varakult.
  2. 1991
    Kaotasime vanaisa südameinfarkti tõttu. Tagantjärele vaadates hüüdis tema surm paraku tulles: ta oli ülekaalus ning suitsetas ja tarbis alkoholi — kõik peamised südameinfarkti riskitegurid. Pärast tema surma kolisime väikesesse talukohta, kus puudus jooksev vesi ja tualett oli õues. See kogemus õpetas varakult, et elu ei ole alati mugav — kuid allaandmine ei ole lahendus.
  3. 1995
    Läksin kooli, kus minu vanaema oli olnud õpetaja juba 18-aastaselt. See ei olnud tema teadlik valik, vaid paratamatus: sõja tõttu vanemad kaotanuna pidi ta väga noorelt vastutuse võtma. See lugu jäi minuga — ja õpetas, et vastutus ei küsi alati, kas aeg on õige.
  4. 2003
    Meil käis maal külas kauge sugulane Kanadast, Yale’i ülikooli lõpetanud psühholoog ja õppejõud, kes pani mind esimest korda päriselt mõtlema, miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad. Tema elulugu ja vestlused jätsid jälje — tekkis tunne, et psühholoogia ei ole lihtsalt populaarne valik, vaid kutsumus.
  5. 2007
    Kandideerisin Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima ja ei saanud sisse. Pettumus oli suur, aga unistus jäi püsima.
  6. 2008
    Läksin aastaks ehitusele tööle, et koguda raha ülikooli minekuks, tegin eksamid uuesti ja kandideerisin taas. Seekord sain sisse ning asusin psühholoogiat õppima. See oli esimene päris kogemus, et sihikindlus loeb rohkem kui “õige ajastus”. Täna näen sama mustrit oma klientide juures: mitte see, kes alustab ideaalsel hetkel, vaid see, kes ei loobu pärast esimest ebaõnnestumist, jõuab kohale.
  7. 2008
    Esimene päris katse kaalust alla võtta. Jooksin, sest “nii ju tehakse”. Suur ülekaal, valed jalanõud ja vale loogika. Kaal ei langenud, sest ma ei muutnud toitumist, ning tulemuseks oli hoopis põlvetrauma, mis tuletab siiani meelde: hea kavatsus ei tähenda veel head lahendust.
  8. 2010
    Teine katse. Kihlvedu. −6 kg kuue nädalaga. Kiire tulemus, null süsteemi. Harjumused ja keskkond jäid samaks ning kaal tuli tagasi — lausa koos boonuskilodega. Muster, mida näen täna oma klientide juures iga nädal.
  9. 2012
    Nautisin ülikoolielu Tartus, kuid oskasin õigel hetkel öelda piisavalt “ei” pidutsemisele ja aja hajutamisele. Tulemuseks kaks lõpetatud eriala: sotsiaalpoliitika ja psühholoogia.
  10. 2013
    Kolmanda katsena palkasin personaaltreeneri ning sain toitumis- ja treeningkava. Kuu aega distsipliini, natuke kaalulangust… ja siis kõik tagasi. Mitte tahtejõu puudumise tõttu, vaid seetõttu, et süsteem ei arvestanud päris elu ega käitumise muutmise psühholoogiaga.
  11. 2014
    Neljas katse tuli samuti. Olin lapsest peale harjunud võitlema — pidin hakkama saama. Kuklas oli vanaisa surm kehva elustiili tõttu: ta sai esimese infarkti juba 35-aastaselt ja suri 55-selt. 26-aastasena mõtlesin selgelt, et kui jätkan samamoodi, on mul esimese infarktini vaid loetud aastad ja pool elu juba elatud. Hakkasin järgima toitumiskava, mis erinevalt varasemast pakkus rohkem paindlikkust. Samal ajal töötasin ministeeriumis ja tegin Tartus magistrikraadi.
  12. 2015
    Kuigi see ei olnud lihtne, lõpetasin magistriõpingud etteantud ajaga ja tegin endale parima kingituse: −22 kg ühe aastaga. Meeletult hea tunne oli lõpetamisele minna hästi istuvas ülikonnas. Oluline on mõista: ma ei olnud sel ajal treener. Töötasin täiskohaga kontoritööl ja tegin samal ajal magistrikraadi. Aega ei olnud rohkem — vastutust oli.
  13. 2016
    Kolleegi kutsel ja osaliselt juhuse tahtel asusin õppima personaaltreenerite koolitusprogrammi, eesmärgiga ennast täiendada — mitte tingimata hakata täiskohaga treeneriks.
  14. 2017
    Lõpetasin põhjaliku personaaltreeneri koolituse ning programmi praktilise osa käigus, töötades päris inimestega, kogesin esmakordselt, kui võimas tunne on mõjutada inimese elukvaliteeti märgatavalt.
  15. 2018
    Minu põhitöö oli endiselt kommunikatsioonis ja turunduses. Ühele kliendile müügirekordeid tuues kadus fookus ning äripartneri kommentaar „Talis, sa oled juurde võtnud või?“ pani mind faktidele otsa vaatama: +7 kg vähem kui 9 kuuga. Arvutasin endamisi, et kui nii jätkan, on järgmise aasta lõpuks kõik kaotatud kilod tagasi. See oli selge koht, kus tuli sekkuda — ma ei tahtnud kogu tehtut käest lasta.
  16. 2019
    Oma elu kõige saledam ja kergem vorm: nähtavad kõhulihased, −30 kg suurimast kaalunumbrist. Samas õppisin ka varjukülgi: ülesöömise episoodid, madal libiido ja surve püsida ideaalne. See õpetas tasakaalu rohkem kui ükski kursus.
  17. 2025
    Oma suurimast muutusest kümme aastat hiljem olen tugevam kui kunagi varem — nii vaimselt kui füüsiliselt. Mul ei ole alaseljavalu, õlaprobleeme ega pidevat väsimust. Ma ei ela režiimil, mida pean “välja kannatama”. Treeneri ja mentorina olen õppinud vähemalt sama palju kui mitu kõrgharidust kokku: kuidas inimesed päriselt muutuvad ja miks enamik “kiirlahendusi” ei püsi. Mitte paberil, vaid päris elus.