Kaalulangetus pärast 50. eluaastat: kuidas hoida järjepidevust ka siis, kui elu tuleb vahele

„Sporti üldse ei tee, aga tahaks.“

Nii kirjutas mulle augustis üks 55-aastane naine, kellega olin kohtunud ühe korra umbes 2,5 aastat varem.

Teises kirjas pani ta oma probleemi veel täpsemalt sõnadesse:

„Pigem see, et ei ole veel päris selge, kuidas süüa ja treenida nii, et see mulle igapäevaellu sobiks?“

Minu arvates on selles lauses väga hästi kokku võetud üks kaalu langetamise suuremaid probleeme.

Inimene võib teada, et tal oleks kasulik rohkem liikuda. Ta võib teada, et võiks süüa rohkem köögivilju ja valku. Ta võib isegi teada, milliseid harjutusi jõusaalis teha.

Aga teadmine ei tähenda veel, et inimene suudab seda nädalast nädalasse oma päris elus teha.

Ja just sellest see lugu räägib.

Kõik vajalikud teadmised olid tal tegelikult juba olemas

10. augustil saatsin oma varasematele klientidele kirja pealkirjaga „Kuidas sul vahepeal läinud on?“.

Kirjutasin, et mul on käimas 10 nädala personaalse mentorluse kampaania ja kui keegi tunneb, et vajab uuesti tuge, võib mulle vastata.

11. augustil vastas sellele kirjale üks 55-aastane naine, kellega olin umbes 2,5 aastat varem ühe korra kohtunud.

Tollel esimesel kohtumisel olin talle juba andnud teadmised ja soovitused, mida tal oli vaja.

Aga siin on oluline vahe.

Kaalulangetamiseks vajaliku info teadmine ja selle info järjepidev kasutamine on kaks täiesti erinevat asja.

Seda näitas ka tema enda olukord 2,5 aastat hiljem.

Ta tahtis liikuda, aga sporti ei teinud. Ta tahtis toituda teadlikumalt, aga polnud veel leidnud viisi, kuidas treening ja toitumine tema igapäevaellu päriselt ära mahuksid.

12. augustil otsustas ta võtta mind esialgu 10 nädalaks appi just selleks, et hakata järjepidevust ehitama.

Meie esimene kohtumine toimus 19. augustil.

Personaalne mentorlus tähendab iganädalast koostööd

Nagu olin 10 nädala mentorlust pakkudes lubanud, kohtume igal nädalal.

Seda mitte lihtsalt selleks, et kümme kohtumist kalendrisse ära mahutada.

Iganädalase koostöö mõte on aidata inimesel hoida järjepidevust ka siis, kui tulevad vahele töö, pere, reisimine või muud muutused.

Panime temaga püsiajaks paika teisipäeva kell 13.00.

Ja juba koostöö teisel nädalal tuli esimene päris elu olukord.

Ta teatas, et läheb nädalaks sanatooriumisse ja meie tavapärane kohtumine ei sobi.

Minu jaoks oleks kõige lihtsam olnud vastata:

„Pole midagi, teeme järgmisel nädalal.“

Tasu oli mul ju saadud. Minu jaoks ei oleks olnud suurt vahet, kas need kümme kohtumist toimuvad kümne, üheteistkümne või kaheteistkümne nädala jooksul.

Aga minu eesmärk ei ole lihtsalt kohtumised ära teha.

Ma tahan olla inimesele piisavalt kasulik.

Just siin oli vana muster uuesti tekkimas

See naine oli mulle ise öelnud, et tahab õppida sööma ja treenima nii, et see mahuks tema igapäevaellu.

Nüüd tuli elu vahele.

Ta ei olnud kodus. Ta ei saanud tulla minu stuudiosse. Tavapärane teisipäevane aeg ei sobinud.

Ja esimene mõte oli jätta nädal vahele.

See on väga inimlik.

Aga just siin võib tekkida muster, millega väga paljud kaalulangetajad aastaid võitlevad:

• kui elu on rahulik, teen trenni;
• kui lähen reisile, jätan vahele;
• kui töö läheb kiireks, jätan vahele;
• kui tuleb puhkus, jätan vahele;
• kui rutiin muutub, jätan vahele;
• ja siis proovin hiljem uuesti alustada.

Üks vahele jäänud treening ei ole probleem.

Probleem on see, kui iga elumuutus tähendab automaatselt enda eest hoolitsemise katkestamist.

Järjepidevus ei tähenda ideaalset plaani

Siin tulebki mängu üks oluline mõte.

Järjepidevus ei tähenda, et elu peab iga nädal ühesugune olema.

Järjepidevus tähendab seda, et õpid enda eest hoolitsema ka siis, kui olukord muutub.

Sa ei pea hotellis või spaas tegema täpselt sama treeningut, mida kodus.

Sa ei pea reisil sööma täpselt samu toite.

Sa ei pea kiirel töönädalal tegema kõike sama palju kui rahulikul nädalal.

Aga saad õppida küsima:

„Olukord muutus. Mida ma saan selles olukorras teha?“

See on hoopis teine mõtteviis kui:

„Praegu ei saa. Alustan siis uuesti, kui elu normaliseerub.“

Pakkusin talle, et teeme kohtumise video teel

Selgitasin talle kirjavahetuses, et olen oma klientidega varemgi videokohtumisi teinud, kui nad on olnud näiteks hotellis või spaas.

Pakkusin talle mitu võimalust.

• Kui sanatooriumis on jõusaal, saame treenida seal.
• Kui jõusaali pole, saab kaasa osta konkreetse kummilindi, mille veebipoe lingi talle saatsin ja millega ta saab ka edaspidi kodus trenni teha.
• Kui pole jõusaali ega kummilinti, saame teha harjutusi ka toas oma keharaskusega.

Ma ei surunud talle videokohtumist peale.

Ütlesin lihtsalt, et olen valmis aitama ja et seda saab teha ka teistmoodi.

Selle mõte ei olnud sundida inimest puhkusel trenni tegema.

Mõte oli aidata tal hakata muutma täpselt seda mustrit, mille tõttu polnud ta 2,5 aasta jooksul suutnud regulaarset treeningut oma ellu ehitada.

Ta oli ju ise öelnud, et soovib leida viisi, kuidas söömine ja treening tema igapäevaellu sobiks.

Sanatoorium oli nüüd osa sellest igapäevaelust.

Arvasin, et saan vastupanu. Aga ta ütles kohe jah

Ma ise arvasin, et selle mõttega võib tulla natuke vastupanu.

Aga ei tulnud.

Ta oli kohe nõus.

Ütles, et uurib esmaspäeval kohale jõudes, kas sanatooriumis on jõusaal olemas.

Siis tuli vaikus.

Esmaspäev hakkas läbi saama ja ma juba mõtlesin, kas vana muster sai seekord siiski võidu.

Esmaspäeva õhtul tuli aga mulle video.

Ta oli läinud sanatooriumi jõusaali, filminud mulle sealsed masinad ja ruumi üles ning küsis, kas saan temaga video teel kohtuda hoopis kolmapäeval kell 10.

Sain.

Kaks päeva varem ei saanud ta selles jõusaalis midagi aru

Seda teksti kirjutades on meie videokohtumisest möödas umbes kaks tundi.

Minu tunne mentorina on väga hea.

Mitte sellepärast, et sain ühe trenni kalendrisse linnukese kirja panna.

Vaid sellepärast, mida ta tunni lõpus ütles.

Kui ta kaks päeva varem sanatooriumi jõusaali mulle filmima läks, ei saanud ta enda sõnul seal sisuliselt millestki aru.

Masinad olid võõrad.

Ta ei teadnud, mida nendega teha.

See on täiesti tavaline, kui inimene pole jõusaaliga harjunud.

Jõusaalis võib olla kümneid masinaid. Igal masinal on erinevad seadistused. Siis tuleb veel otsustada, millist raskust kasutada, kuidas istuda, kuidas liikuda ja mitu kordust teha.

Kui see kõik on võõras, võib palju lihtsam tunduda üldse mitte alustada.

45 minutit hiljem oli sama jõusaal juba tuttav

Video teel juhendasin teda läbi kogu keha jõuharjutuste.

Ta on mulle ka minu privaatstuudios kohtudes öelnud, et kardab tugevat lihasvalu ja soovib seetõttu alustada rahulikult.

Arvestasime sellega ka seekord.

Umbes 45 minutit pärast jõuharjutuste alustamist ütles ta ise, et tänaseks võiks lõpetada.

Ja mis veel olulisem: ta ütles, et on nüüd valmis järgnevatel sanatooriumipäevadel neid samu harjutusi iseseisvalt tegema.

See oli minu jaoks selle kohtumise kõige parem tulemus.

Kaks päeva varem oli sama jõusaal talle võõras.

Nüüd ei olnud.

Tuttav on turvaline.

Kui inimene teab, millise masinaga mida teha, kuidas see enda järgi paika panna ja milline koormus talle sobib, on järgmine kord sinna minna juba palju lihtsam.

See ongi minu jaoks personaalne mentorlus

Personaalne mentorlus ei tähenda lihtsalt seda, et annan inimesele treeningkava ja toitumissoovitused.

Neid võib inimene saada ka ühe kohtumisega.

See naine oli saanud minult vajalikud teadmised juba 2,5 aastat varem.

Puudu oli järjepidevus.

Mentorluse väärtus tuleb minu jaoks sellest, et kohtume igal nädalal ja tegeleme sellega, mis inimese elus praegu toimub.

Kui kõik läheb hästi, liigume edasi.

Kui tuleb takistus, tegeleme takistusega.

Kui inimene reisib, kohandame tegevust.

Kui töö läheb kiireks, vaatame, mida selle nädala sisse realistlikult mahub.

Kui toitumine läheb käest ära, ei ütle me, et nüüd on kõik rikutud. Vaatame, miks see juhtus ja mida saame järgmine kord teisiti teha.

Eesmärk ei ole teha inimest minust sõltuvaks. Eesmärk on aidata tal järjest paremini ise hakkama saada.

Sanatooriumi jõusaalis juhtuski täpselt see.

Esimesel korral vajas ta juhendamist.

Järgmised korrad sai ta juba ise teha.

Minu küsitlus näitas sama probleemi: järjepidevus on suurim takistus

Hiljuti küsisin inimestelt, mis neid oma eesmärkide saavutamisel kõige rohkem takistab.

Kõige sagedamini märgitud üksik takistus oli:

„Mul on raske muutusi järjepidevalt hoida.“

Vastustes tuli korduvalt esile ka see, et töö, pere, stress või muu elu võtab tähelepanu.

See on oluline, sest need kaks asja on omavahel otseselt seotud.

Paljud inimesed ei lõpeta kaalulangetamist sellepärast, et nad ei tea, mida teha.

Nad lõpetavad siis, kui elu muudab nende esialgset plaani.

Tuleb kiire tööperiood.

Tuleb reis.

Tuleb puhkus.

Tuleb nädal, kus energiat on vähem.

Ja kui ainus oskus on „teha ideaalset plaani“, siis plaani muutudes kaob sageli ka tegevus.

Kaalulangetus pärast 50. eluaastat peab mahtuma päris ellu

55-aastaselt ei ole elu tavaliselt tühi kalender, mille ümber saad hakata toitumist ja treeninguid ehitama.

On töö. Pere. Kohustused. Reisid. Puhkused. Vahel on rohkem energiat ja vahel vähem.

Seetõttu ei ole hea kaalulangetusplaan lihtsalt selline, mis töötab ideaalsel nädalal.

Hea lahendus peab olema piisavalt paindlik, et inimene oskaks seda kohandada ka muutunud olukorras.

See ei tähenda, et iga nädal peab olema ideaalne.

Ei pea.

Ühel nädalal saad teha rohkem. Teisel vähem.

Mõnikord toimub treening minu stuudios.

Mõnikord videokõne kaudu sanatooriumi jõusaalis.

Mõnikord võib sobiv lahendus olla hoopis hotellitoas tehtud lühem treening.

Oluline on õppida mitte iga muutuse peale täielikult katkestama.

Kas puhkusel peab siis tingimata trenni tegema?

Ei.

See ei ole selle loo mõte.

Kui inimene on aastaid regulaarselt treeninud ja tahab nädal aega lihtsalt puhata, ei ole selles midagi imelikku.

Aga kui inimese probleem on olnud aastaid see, et iga elumuutus katkestab hea alguse, tasub just neid olukordi kasutada uue oskuse harjutamiseks.

Selle naise puhul ei olnud eesmärk:

„Sa ei tohi ühtegi treeningut vahele jätta.“

Eesmärk oli:

„Ma saan enda eest hoolitseda ka siis, kui mu tavapärane rutiin muutub.“

Need on kaks täiesti erinevat asja.

Kui probleem ei ole teadmistes, võib abi olla regulaarsest mentorlusest

Kui sa juba tead, et kaalulangetamiseks on vaja oma söömist muuta ja rohkem liikuda, aga ikka alustad korduvalt uuesti, siis ei pruugi sul olla vaja veel ühte uut kava.

Sul võib olla vaja abi sellega, kuidas olemasolevad teadmised päris ellu panna.

Iganädalase mentorluse jooksul saame regulaarselt vaadata:

• kuidas sul eelmisel nädalal läks;
• mis töötas;
• mis ei töötanud;
• mis sind takistas;
• kuidas muuta söömine sinu jaoks lihtsamaks;
• kuidas treening sinu nädalasse mahutada;
• mida teha reisil või tavapärasest erineval nädalal;
• ja mida järgmise nädala jaoks kohandada.

Just selles seisnebki minu jaoks personaalse mentorluse mõte.

Mitte lihtsalt öelda inimesele, mida teha.

Aidata tal õppida seda tegema oma päris elus.

---

Praegu saad minuga alustada 15 nädala personaalse mentorlusega

Kui sinu eesmärk on kaalu langetada, tugevamaks saada ja hakata ehitama harjumusi, mida suudad ka päriselt hoida, siis praegu on mul käimas 15 nädala personaalse mentorluse eripakkumine.

15 nädala jooksul teeme koostööd igal nädalal.

Tegeleme sinu toitumise, jõutreeningu, igapäevase liikumise, harjumuste ja keskkonnaga ning kohandame tegevust vastavalt sellele, mis sinu elus parajasti toimub.

Kui tuleb reis, tegeleme reisiga.

Kui tuleb kiire töönädal, leiame sellele nädalale sobiva lahenduse.

Kui mõni nädal ei lähe plaani järgi, ei pea ootama järgmist esmaspäeva või uut kuud.

Vaatame, mis juhtus, ja liigume edasi.

Eesmärk ei ole 15 nädalat täiuslikult elada. Eesmärk on 15 nädala jooksul õppida järjest paremini hakkama saama ka nende nädalatega, mis ei ole täiuslikud.

Praeguse eripakkumise ja kogu mentorluse sisu leiad siit:

Vaata 15 nädala personaalse mentorluse eripakkumist →

Üks väike muutus, millel võib olla väga suur mõju

Selle loo alguses oli olukord lihtne.

Naine läheb sanatooriumisse.

Tavapärane kohtumine ei sobi.

Esimene lahendus:

„Jätame selle nädala vahele.“

Mõni päev hiljem oli lahendus juba teine:

„Siin on jõusaal. Kas saame kolmapäeval kell 10 video teel kohtuda?“

Minu jaoks on nende kahe mõtte vahel väga suur erinevus.

Esimene ootab, et elu sobiks plaaniga.

Teine kohandab plaani eluga.

Ja just seda oskust on vaja, kui tahad kaalust alla võtta nii, et sa ei peaks iga kord, kui elu vahele tuleb, jälle otsast alustama.

Talis Tobreluts